Lõpuks kasumlik, kuid esmalt likvideeritud

Lähteolukord

Hüpoteetiline õppejuhtum, mitte tuletisinstrumendi soovitus. Alltoodud lepingud, tagatistasemed, hinnad ja kontotingimused on välja mõeldud ega kirjelda ühtki praegust börsitoodet. Theol on $15,000 eraldatud kauplemiskapitali ning ta ostab kolm väljamõeldud indeksifutuuri tasemel 4,000. Iga lepingu kordaja on $5 indeksipunkti kohta. Ta keskendub $9,000 algtagatisnõudele ja peab allesjäävat $6,000 mugavaks puhvriks.

Riskipositsioon on sissemaksest suurem

Iga leping esindab 4,000 × $5 = $20,000 nominaalset riskipositsiooni. Kolm lepingut esindavad seega $60,000 ehk neljakordset Theo $15,000 kontoomakapitali. Algtagatise eeldus on $3,000 lepingu kohta ja säilitustagatis $2,500. Kolme lepingu avamine reserveerib $9,000 tagatist, kuid majanduslik riskipositsioon on endiselt $60,000. Tagatis on täitmise tagamise deposiit, mitte ostuhind ega maksimaalne kahjum.

Lineaarse pika futuuripositsiooni puhul muudab iga ühepunktiline liikumine omakapitali kolm × $5 = $15 võrra. 100-punktiline langus maksab seega $1,500. CME õppematerjalid eristavad alg- ja säilitustagatist ning selgitavad, et tagatisnõuded võivad riski muutudes muutuda. Selle loo täpsed tasemed ja maakleri protseduurid on hüpoteetilised; tegelik kaupleja peab kontrollima lepingu kordajat, arveldusprotsessi, maakleri nõudeid ja likvideerimispoliitikat.

Esmalt tuleb turukahjum

Indeks langeb 4,000-lt 3,650-le ehk 350 punkti. Theo kaotab 350 × $15 = $5,250, vähendades konto omakapitali enne tasusid $9,750-ni. Algse säilitustagatise eelduse järgi nõuavad kolm lepingut $7,500, seega jääb omakapital sellest kõrgemale. Theo tunneb kergendust, sest pole veel säilitustagatise läve ületanud. Kuid vaba puhver on väiksem ja positsioon jääb järgmise ebasoodsa liikumise mõju alla.

Kahjum ei ole pelgalt märkus graafikul. Futuure hinnatakse turuhinda ning arvelduse või muutuvtagatise rahavood võivad asjaomaste kokkulepete järgi tekitada kohese rahastamisvajaduse. Olulised võivad olla ka maakleri päevasisesed riskikontrollid. Plaanitud ülekanne teiselt kontolt ei pruugi õigeks ajaks saabuda. Majanduslik küsimus on, kas kasutatav tagatis on nõutud hetkel olemas, mitte see, kas Theol on kusagil mujal piisavalt seostamata vara.

Seejärel nõue suureneb

Eelda, et volatiilsus põhjustab väljamõeldud tõusu $4,000 säilitustagatiseni ja $4,500 algtagatiseni lepingu kohta. Kolme lepingu säilitustagatis on nüüd $12,000, ületades Theo $9,750 omakapitali $2,250 võrra. Kui väljamõeldud maakler nõuab taastamist uue algtagatise tasemeni, saab sihiks $13,500 ja vajalikuks summaks $3,750. Pelk väide, et tekib „lisatagatise nõue”, varjaks, milline lävi rahastamisvajaduse määrab.

Oletame, et Theo ei saa raha lisada ja sulgeb ühe lepingu tasemel 3,640. See täiendav kümnepunktine liikumine mõjutab enne sulgemist kõiki kolme lepingut, makstes veel $150. $20 sulgemise kogutasu jätab omakapitaliks $9,580. Kaks allesjäänud lepingut nõuavad uuel algtasemel $9,000, jättes selle võrdlustaseme kohale vaid $580. Positsiooni vähendamine lahendab selle konkreetse puudujäägi, kuid jätab õhukese puhvri; see ei tühista juba tekkinud kahjumeid.

Teine langus paneb allesjäänud puhvri proovile

Seejärel langeb indeks 3,640-lt 3,580-le. Kaks lepingut kaotavad 60 × $10 = $600, vähendades omakapitali enne uusi tasusid $8,980-ni. See on alla $9,000 algse võrdlustaseme, kuid üle $8,000 säilitustaseme. Uue nõude tekkimine sõltub maakleri tegelikest reeglitest; see juhtum eristab neid lävendeid teadlikult, selle asemel et kuulutada likvideerimist iga algtagatisest allapoole languse korral.

Kui turg teeb selle asemel enne Theo tegutsemist hinnalünga 3,400-ni, kaotab allesjäänud positsioon tasemelt 3,640 veel 240 × $10 = $2,400, jättes enne täiendavaid väljumiskulusid $7,180. See jääb alla eeldatud $8,000 säilitustagatise nõude. Hilisem tõus 4,100-ni ei aitaks kontot, mis oli sunnitud madalama hinnaga sulguma. Lõpphinna prognoos ei asenda rahavootee analüüsi.

Võrdle väiksemat mahtu ja rahastamiseeldusi

Ühe lepinguga alustamine tekitaks $20,000 nimiväärtusega riskipositsiooni. Esimene 350-punktine langus maksaks $1,750, jättes enne tasusid alles $13,250. Uus $4,500 algtagatisnõue jätaks sellest tasemest üle $8,750. See ei määra kellelegi sobivat positsiooni suurust; see lihtsalt näitab, kuidas väiksem lepingute arv muudab samade sisendite korral nii turukahjumit kui ka tagatisvajadust. Väheneks ka soodsast liikumisest kasu saamise võimalus.

Theo eristab ka tavalisi börsifutuure tähtajatutest krüptolepingutest. Viimased võivad hõlmata perioodilisi rahastamisülekandeid, erinevaid tagatise väärtuskärpeid, kauplemiskohapõhiseid likvideerimismehhanisme ja hoidmisriske. See juhtum ei poogi tähtajatu lepingu rahastamisvalemit börsifutuurile. Olenemata instrumendist peaks tehingueelne tööleht modelleerima koos ebasoodsaid hinnaliikumisi, kõrgemaid tagatisnõudeid, tasusid ja raha kättesaadavuse ajastust. Tagatisnõude täitmiseks lisalaenu võtmine lisaks veel ühe rahastamiskohustuse, mitte ei kõrvaldaks alusriski.

Rahasta kahju ja uut tagatisnõuet koos

350-punktine langus kordajaga 5 USD tekitab 1 750 USD kahju lepingu kohta. Seejärel vajab iga leping uut algtagatist 4 500 USD. Mõlemad vajadused peavad mahtuma sama 15 000 USD sisse. Ühine kontroll lubab kahte tervet lepingut, mitte viit, mida näitaks üksnes esialgne avamistagatis.

n × (350 × 5 + 4 500) ≤ 15 000; n ≤ 2.4 → 2

Kaks lepingut kaotavad 3 500 USD, jättes omakapitaliks 11 500 USD uue 9 000 USD tagatisnõude vastu: puhver enne kulusid on 2 500 USD. Tagatis ei ole teine kauplemiskahju, vaid seotud kapital. Täiendav langus, kõrgem nõue või varasem maksetähtaeg võivad selle tingimusliku rahastamisplaani siiski ebapiisavaks muuta.

Kus arutluskäik läheb valesti