Reaalsed vahetuskursid: konkurentsivõime ei ole kauplemiskell
Kasuta nominaalseid ja inflatsiooniga korrigeeritud valuutanäitajaid, ajamata indeksi taset segamini õiglase väärtusega.
Üks paar ei saa kirjeldada kõiki kaubandussuhteid
Kahepoolne kurss võrdleb kahte valuutat, efektiivse vahetuskursi indeks aga ühendab mitut kurssi kindlate kaaludega. Valuuta võib dollari suhtes nõrgeneda ja enamiku kaubanduspartnerite valuutade suhtes samal ajal tugevneda. Dollarikurss võib hästi kirjeldada dollarivõla riski, kuid mitte kogu majanduse hinnakonkurentsivõimet. Vali mõõdik selle järgi, millisele küsimusele vastust otsid.
Indeks sõltub ka oma metoodikast. Partnerite valik, kaalud, hinnamõõdikud ja baasi muutmine on kõik olulised. Tase 120 võrreldes baasaasta väärtusega 100 tähendab, et indeks tõusis oma määratluse järgi 20%; see ei tähenda iseenesest, et valuuta on 20% ülehinnatud. Baasaasta on indeksi arvutamise lähtepunkt, mitte tõend, et kurss oli tollal tasakaalus.
Kaubanduskaalud ei ole pelgalt naaberriikide loetelu. BIS-i metoodika arvestab töötleva tööstuse kaupadega kauplemist ja konkurentsi kolmandatel turgudel, mistõttu on oluline ka teisel eksporditurul kodumaiste ettevõtetega võistlev riik. Kaalud muutuvad ajas. Kui lai ja kitsas indeks erinevad, kontrolli esmalt valuutakorvi ja arvutusmeetodit.
Inflatsioon muudab suhtelisi ostukulusid
Reaalse vahetuskursi mõõdik korrigeerib nominaalseid vahetuskursse suhteliste hindadega. Reeglistikus, kus kõrgem indeks tähendab kallinemist, võib partnerite hindadest kiirem kodumaiste hindade kasv põhjustada reaalse kallinemise ka muutumatu nominaalkursi korral. See on üks põhjus, miks nominaalne odavnemine ei pruugi üks ühele parandada kulukonkurentsivõimet.
Valitud hinnaindeks mõjutab tõlgendust. Tarbijahinnad kirjeldavad laia tarbimiskorvi, mitte täpselt iga tööstusharu kulusid või ekspordihindu. Imporditud sisendeid kasutav tootja seisab silmitsi teistsuguse survega kui kodumaine teenusepakkuja. Koondatud reaalse vahetuskursi näitaja on kasulik kokkuvõte, kuid ei saa asendada sektoripõhist kulude ja tulude analüüsi.
Kasutame määratlust, milles indeksi tõus tähendab tugevnemist. Kui nominaalväärtus langeb 10%, kodumaised hinnad tõusevad 12% ja välismaised 2%, on lihtsustatud reaalmuutuse tegur 0,90 × 1,12 ÷ 1,02 ≈ 0,9882. Reaalne nõrgenemine on vaid ligikaudu 1,18%. Protsentide liitmine ja lahutamine annab ligikaudse vastuse; selles mudelis on täpne tehe tegurite korrutamine ja jagamine.
Konkurentsivõime ja väärtuse hindamine on erinevad küsimused
Reaalne kallinemine võib muuta osa kodumaistest kaupadest välismaiste alternatiividega võrreldes kallimaks, kuid võib langeda kokku ka tootlikkuse paranemise või kvaliteetsema ekspordi poole liikumisega. Iga ajalooline kõrvalekalle ei pea pöörduma. Struktuurimuutused võivad muuta taset, mis sobib jätkusuutlike kaubandus- ja rahastamismustritega.
Väärtuse hindamise raamistikud nõuavad seetõttu eeldusi tootlikkuse, kaubandustingimuste, kapitalivoogude ja välisbilansside kohta. Lihtne pikaajaline keskmine on võrdlusstatistik, mitte piisav mudel. Kui valuuta on püsinud aastaid sellest keskmisest kõrgemal, ei muutu kohese pöörde korduv ennustamine põhjendatumaks pelgalt kõrvalekalde püsimise tõttu. Kohanemise ajahorisont on ise ebakindel.
Kaubanduslikud ja finantsilised riskipositsioonid võivad olla vastuolus
Valuuta odavnemine võib toetada mõningaid eksportijaid, suurendades samal ajal välisvaluutavõla koormust koduvaluutas. Suurte maandamata väliskohustustega majandus võib seetõttu kogeda finantstingimuste karmistumist isegi siis, kui eksportijate hinnakonkurentsivõime paraneb. Kaubandusega kaalutud ja võlaga kaalutud mõõdik vastavad sama valuutaliikumise kohta eri küsimustele.
Kaardista ettevõtte müügitulu valuuta, sisendite valuuta, võla valuuta ja riskimaandused eraldi. Näiliselt kodumaisel eksportijal võivad olla imporditud sisendid ja dollarivõlg, mis tasakaalustavad osa tulueelisest. Makrosildid, näiteks nõrgast valuutast võitja, varjavad neid bilansi üksikasju. Asjakohane riskipositsioon on netomõju usutavate mahtude, hindade ja rahastamistingimuste korral.
Arveldusvaluuta mõjutab seda, kes saab kasu koduvaluuta nõrgenemisest. Kui eksportija ei muuda dollarihinda, võib tema koduvaluutas tulu suureneda ilma välisostja hinna kohese languseta. Imporditud sisendite kulu võib kasu tasakaalustada ja lepinguhindade muutmine võtta aega. Vaata indeksi kõrval hinnastamisvaluutat, kulustruktuuri ja konkurentsi.
Kasuta mõõdikut kontekstina
Ajaloolise harjutuse puhul võrdle nominaalseid ja reaalseid indekseid selgelt määratletud perioodil, kasutades võimalusel sama avaldamisversiooni andmeid. Selgita, kas erinevuse põhjustas inflatsioon või nominaalsete vahetuskursside muutus. Märgi andmete sagedus ja avaldamispäev. Juba avaldatud kuuindeks võib pakkuda taustainfot, kuid veel avaldamata jooksva kuu näitaja kasutamine varasemas päevasiseses otsuses toob arvutusse tulevikuinfo.
Seejärel koosta sihthinna kuulutamise asemel oma tundlikkusharjutus. Küsi, kui palju reaalset tugevnemist jääb alles, kui kodumaine inflatsioon ületab partnerite oma kindla summa võrra, või kuidas läheb eksportijal imporditud sisendite kallinedes. Need harjutused muudavad mõõdiku praktiliseks, austades selle piire. Väärtustamisargument vajab endiselt katalüsaatorit, ajahorisonti ja riskihinnangut, enne kui sellest saab investeerimistees.
Korda indeksiarvutust teise suvalise baasaastaga. Kahe kuupäeva vaheline protsendimuutus peaks jääma samaks, kuigi kuvatud indeksitasemed muutuvad. Kui sinu hinnang odavusele muutub ainult baasi lähtestamise tõttu, tugineb hinnang indeksi esitusele, mitte majanduslikule väärtustamisargumendile.